Korraline puhkus, korralise puhkuse hüvitis ja puhkuseraha

Korralise puhkuse reguleerimise keskne lähtekoht on seotud töökaitsega, eesmärgiks on töötaja tervise ja turvalisuse tagamine määrates teatud miinimumaeg, mil töötaja võib saada palgalist puhkust. Korralise puhkuse seadust järgitakse reeglina nii töö- kui teenistussuhtes tehtava töö puhul.

Seadusjärgselt teenitakse puhkust töölolekuajaga või töölolekuga võrdsustava puudumisajaga. Töölolekuga võrdsustatav puudumisaeg on reeglina aeg, mille eest tööandja on seadusjärgselt kohustatud maksma töötajale palka. Need on muuhulgas ema-, isa- ja vanemapuhkus, puudumine haiguse või trauma tõttu, õppepuhkus ja sundpuhkus.

Korralise puhkuse teenimine

Korralise puhkuse teenimise reegleid on kaks: esmane 14 päeva reegel ja teisene 35 tunni reegel.

Valik sõltub töölepingus kokkulepitud tööaja alusest (kuu- või tunnipalgaline). Kui tööd tehakse kõikidel kuudel vähemalt 14 päeva, kasutatakse 14 päeva reeglit ja kui alla 14 päeva, aga vähemalt 35 tundi kuus, kasutatakse 35 tunni reeglit. Reegleid ei järgita üheaegselt, aga neid võib järgida sama puhkuse määratlemise aasta jooksul järjestikuselt.

Puhkuse määratlemise aasta algab 1. aprillil ja lõpeb järgmise aasta 31. märtsil. Kui töösuhe on kestnud puhkuse määratlemise aasta lõppedes alla aasta, on töötajal õigus saada puhkust kaks argipäeva iga täispika kuu eest. Kui töösuhe on kestnud üle aasta, on töötajal õigus saada puhkust kaks ja pool argipäeva kuu eest. Põhiosa puhkusest peab pidama puhkuseperioodil, mis on ajavahemikus 02.05 – 30.09. Tööandjal on õigus määrata puhkuse ajahetk, aga enne seda peab tööandja andma töötajale võimaluse oma soovi avaldada.

Eelnevalt mainitutele lisaks on veel nn vabapäevade teenimise reegel. Seda reeglit kasutatakse nende töötajate puhul, kes töötavad töölepingu kohaselt suhteliselt vähe ehk alla 35 tunni kuus. Selle reegli kohaselt on töötajal õigus saada soovi korral vabaks kaks argipäeva igal kalendrikuul, kui ta on olnud töösuhtes. Nende päevade eest on õigus saada puhkusehüvitist.

Puhkusehüvitis

Korralise puhkuse seaduse järgselt teenitud puhkus või sellega võrreldav vaba aeg, on alati palgaline. Puhkusepalk on puhkuse ajalt makstav palk, kui taas korralise puhkuse hüvitis on hüvitis väljateenitud aga pidamata jäänud puhkuse eest. Puhkusehüvitis hakkab kogunema kohe töösuhte algusest saadik. Puhkusehüvitise määr teistel kui nädala- ja kuupalgalistel töötajatel on 9 % puhkuse määratlemise aasta teenitud tasudest kui töösuhe on kestnud puhkuse määratlemise aasta lõppedes alla aasta, ja 11,5 % kui töösuhe on kestnud üle aasta.

Töösuhte lõppedes töötajale hüvitatakse rahaliselt see osa väljateenitud korralisest puhkusest, mis siis on pidamata või maksmata olev osa puhkusehüvitisest. Teenimisreeglite (14 päeva / 35 t) alla käivate puhkusehüvitis arvestatakse samade põhimõtete järgi kui korralise puhkuse palk. Kuupalgalisel töötajal jagatakse kuupalga määr 25ga, nii saadakse teada töötaja päevapalk. Puhkusehüvitise arvestamiseks korrutatakse päevapalk kasutamata puhkusepäevade arvuga.

Puhkuseraha kollektiivlepingus

Puhkuseraha ei põhine korralise puhkuse seadusele vaid kollektiivlepingule, töölepingule või töökoha kombele. Puhkuseraha määr on 50 % puhkusepalga määrast. Tavaliselt makstakse puhkuseraha kahes osas, esimene osa enne puhkust ja teine pärast puhkust. Tavaliselt eeldab puhkuseraha saamine tööle naasmist pärast korralist puhkust. Mõned lepingud võimaldavad puhkuseraha vahetamist vabaks ajaks.