Tööõigus

Tööõigus on õigusharu, millega reguleeritakse ja sätestatakse palgatööjõu kasutamist ehk töösuhteid. Õigusharude klassifikatsioonis loetakse tööõigus tsiviilõiguse osaks. Tööõigus on eraldatud lepinguõigusest omaette õigusharuks, kuna seadusandja on pidanud vajalikuna anda töösuhtes erilist tähtsust töötaja õiguskaitsele. Tööõiguse alla kuuluvaks võib lugeda kõik töötamisega seotud seigad, muuhulgas töösuhte alustamine ja lõpetamine, tööleping, tööajad ja korralised puhkused ning tööandja ja töötaja õigused ja kohustused. Tööõigusele lähedane õigusharu on ametnikuõigus, mis puudutab valla- ja riigiametnike avalik-õiguslikke teenistussuhteid.

Tööõigust reguleerivad seadused võivad olla oma loomult kohustavad või dispositiivsed ehk valikuvõimalusega. Tööõigusesse kuulub nii riiklikest kui ka rahvusvahelistest õigusallikatest pärinevaid õigusallikaid. Tööõigust reguleerivad normid on tähtsad töö juhtimisel ja reguleerimisel, kuna töösuhted on suurim ja tähtsaim teenistustöö osa. Tööõigusliku reguleerimise ühe tähtsama eesmärgina on juba 20. sajandi algusest peetud töötaja kaitset, kuna töötaja on suhtes tööandjaga nõrgemal positsioonil. Sellised sotsiaalpoliitilised, töötaja kaitseks sätestatud seadused on oma loomult miinimumkohustavad. Kaitse eesmärgist johtuvalt on täiesti lubatud kokku leppida töötajale paremast hüvest.

Tööõiguse alla võib lugeda ka tööturu juhtimist ja kontrolli. Kollektiivtaseme kesksed tegijad tööturul on mõlemad tööturul tegutsevad osapooled ehk tööandjate ja töötajate liidud. Liitude tehtud kollektiivlepingud siirdavad individuaalsete töölepingute osapoolte vahelised küsimused, näiteks palkadest ja muudest töötingimustest, töökohalt regulaarselt uuendatavatele kompromisslahendustele, kollektiivlepingutele. Tööõiguslikult tähtsad tegijad on ka erinevad organisatsioonid, nagu näiteks erikohus, mis käsitleb kollektiivlepingu ja ametnike kollektiivlepingu kohandamise ja tõlgendamisega seotud vaidlusi, ja erinevad töövaidluskomisjonid ja töökaitseorganisatsioonid.