Tööaeg ja ületunnitööhüvitis tööajaseaduse kohaselt

Tööajaseadus reguleerib tööajaga seotud asju. Töölepingu tingimus, millega vähendatakse töötaja seadusjärgseid õigusi, on kehtetu.

Tööajaks loetakse tööle kulunud aeg. Lisaks loetakse tööajaks see aeg, mis töötaja on kohustatud olema töökohal tööandja kasutuses. Sõidu peale kulunud aega ei loeta üldiselt tööajaks.

Korrapärane tööaeg on see aeg, mis on määratletud töötaja töölepingus. Seadusejärgne korrapärase tööaja maksimum on kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töölepinguga, kollektiivlepinguga või ametnike kollektiivlepinguga võib kokku leppida korrapäraseks tööajaks seadusega määratletust väiksema tunnimäära. Tööaja võib jagada ka perioodideks, sellisel juhul võib nädalane tööaeg olla vahest rohkem kui 40 tundi, peaasi et keskmine tööaeg oleks tööperioodi jooksul 40 tundi nädalas.

Ületunnitöö on see, mida tehakse tööandja palvel lisaks korrapärasele tööajale. Omaalgatuslik töötamine väljaspool korrapärast tööaega ei ole ületunnitöö. Ületunnitöö tegemiseks on vaja alati töötaja nõusolekut. Nõusolek on vajalik eraldi iga ületunnitöö jaoks. Tööandja ei või nõuda näiteks töölepingus üleüldist nõusolekut ületunnitöö tegemiseks. Teisalt võivad töötaja ja tööandja eriolukorras kokku leppida lühikese perioodi ajal tehtava ületunnitöö suhtes korraga. Ületunnitööd võib teha lasta maksimaalselt 138 tundi nelja kuu jooksul ja maksimaalselt 250 tundi kalendriaastas.

Kui tööaeg ületab kaheksa tundi ööpäevas, peab maksma ületunnitööhüvitist. Kahe esimese ületunnitöötunni eest makstakse 50 protsendi võrra kõrgendatud palka. Järgmistelt tundidelt makstakse 100 protsenti kõrgendatud palka. Ka kollektiivlepingutes võib olla sätteid ületunnitööhüvitiste kohta.

Võib ka kokku leppida, et ületunnitöö eest makstav palk vahetatakse vaba ajaga.