Palk ja palgavõlgnevus

Tööandja tähtsaim kohustus töösuhtes on maksta töötajale palka. Kõige tavalisem palgavorm on rahapalk (tunni- ja kuupalk), mida makstakse töö tegemiseks kasutatud aja alusel. Palga alus võib olla ka muu kokkulepitud alus, näiteks tükitööpalk või akordpalk.

Palk koosneb põhipalgast ehk tavaliselt töölepingus määratletud tunni- või kuupalgast, puhkusehüvitisest või puhkuserahast, ületööhüvitistest ja palgalisadest, nagu õhtu- ja öötöölisadest. Lisaks on palga osad ka erinevad naturaaltasud nagu telefon ja lõunasöök.

Seadusekohaselt peab palk olema õiglane tehtud töö suhtes. Soomes ei ole määratletud miinimumpalka. Tööandja- ja töötajateliidud on aga peaaegu eranditult kokku leppinud miinimumpalga suhtes töötajate ja ametnike kollektiivlepingutes. Tööandjad peavad järgima kollektiivlepingu määruseid, kui tööandja on tööandjaliidu liige või kui alal on üldkohustav kollektiivleping. Lisaks annavad teatud alade huve kaitsvad liidud palgasoovitusi, mis annavad juhiseid „õiglasest palgast“ nendel erialadel. Need palgasoovitused ei ole kohustavad.

Tööandja peab maksma töötajale palka kokkulepitud ajal. Seadusekohaselt peaks palka maksma esmajoones sularahana, aga vastastikusel kokkuleppel võib seda maksta ka töötaja antud pangakontole – tegelikkuses palka makstakse enamikes töösuhetes otse pangakontole. Koos palgamaksega peab tööandja andma töötajale arvestuse, kust selgub palga suurus ja selle määramise alused. Palk peab olema töötaja kasutuses kokkulepitud ajal ehk, kui palgapäev ei ole argipäeval, peab palga välja maksma sellele eelneval päeval. Töösuhte lõppedes peab lõpparve maksma töötajale viivitamata.

Palgavõlgnevus tähendab seda palka, mida pole mingil põhjusel töötajale välja makstud, kuigi selleks on alus. Palgavõlgnevust võib nõuda tööandjalt näiteks kohtu kaudu.